Pages

Thursday, April 7, 2011

-.-

Mul oli superhea tuju enne, vaatamata sellele et kooli juhtkond tegi minust Johanna asemel Johanni. Läksin muusikakooli, jõudsin bussi peale ja kõik. Sain kaheksa laulmise eest, nagu ikka. Ja muidu läks ka suht hästi. Solf ei ole väga minu ala, nii et ma üritan kuidagi poolnähtamatuks jääda ja aeg ajalt suu lahti teha ja laulda. Õnneks läheb väikeste peale nii palju aega, et selleks ajaks kui nemad oma meloodilise heliredeli üles ja alla tagasi suudavad laulda, on tund peaaegu läbi :) Hakkasin koju tulema.
Õues oli megakülm, mul tekkis hull kakaokuninga isu. Aga ma olin oma raha koju unustanud ja mul oli ainult taskutäis sente. Mis te arvate, kas seal oli neid ägedaid kuldseid 50-seid ja 20-seid? Mkm, seal olid ühe-, kahe- ja viiesendised. Kõvv. Seni, kuni ma Riia mäest alla kõndisin ja oma sente kokku lugesin, sõitis mingi ratas mööda ja pritsis mu märjaks. Okei, vahet pole. Jõudsin kaubamajja, läksin Coffee Ini ja ainus asi, mille ma oma sentide eest sain oli cafe creme. Ükskõik kui fancylt see ei kõla, see on täiesti tavaline kohv. Yay... Ma ei saanud seda piimaga ka üle ujutada, sest siis oleks see külmaks läinud. Toppisin sinna neid shokolaadist nonparelle sisse ja liikusin bussipeatusse. Valgusfoori taga otsisin oma kõrvaklapid välja, aga mu iPod oli tühi. Thank you. Siis hakkas jõhkralt vihma sadama. Võtsin telefoni ja otsisin mingi võimalikult hevi loo, sest mu telefoni volüüm on nagu väga piiratud, seega on ainult hevisid lugusid kuulda. Fun. Bussipeatus. Yay, ma jäin 5 minutit hiljaks. Järgmiseni oli 20 minutit aega, ajee. Hakkasin koju kõndima. See kohv, ahjaa, tulles tagasi selle kohvi juurde. See oli peaaegu sama jube, nagu see kohv Berliini hotellis. Õah. Aga vaatamata sellele tegi see viieks minutiks käed soojaks ja ajas une ära, sest see oli nii kange lihtsalt. Ma mõtlesin, et okei, vahet pole, jõuan koju ja joon kokat selle õah-kohvi peale. Wait for it, asi läks veel paremaks. Kui ma siia korterite vahele jõudsin, sinna kus kõik oma peale kooli, enne kooli, enne ööd ja peale ööd suitsupausi teevad, nägin ma Rikomari gängbängi. Te kindlasti ei tea, kes on Rikomar, aga piisab vist sellest, kui ma ütlen, et ta lubas mulle peksa anda. Kuigi noh. Ma ei ütleks, et ma seni Rikomarist mööda kõndides oleks kartnud peksa saada. Kui keegi sust ikka peajagu lühem ja kolm korda lollim on, siis on veidi lootust, et sa pääsed eluga. Aga neid oli seal mingi 7 vist. Õah. Aga ma ei saanud midagi peale ülbete pilkude ja nõmedate irvete. Dayumn. Siis ma jõudsin koju ja avastasin, et mul ei olegi kokat. :(

Oeh. Õnneks pole und ka, nii et ma nüüd õpin veidi inglise keelt ja tweetin teid segi.
Peace out.
Kohe saate eelmisse postitusse pilte ka :)

2 comments:

liisu said...

ouch, suht karm :))

Paula said...

meh, ma olen elus :D