Pages

Friday, April 29, 2011

When I'm gone, just carry on, don't mourn, rejoice every time you hear the sound of my voice...

Day four - Your views on religion
Usk on nii kahtlane asi. Nagu.. ma hakkasin selle kõige peale sügavuti mõtlema vist alles siis, kui ma Roone Roosti "mis sul Viga on" läbi lugesin. Enne seda ma lihtsalt ei tulnud selle peale. Kes Roone Roosti lugenud pole, siis ta ütleb seal midagi sellist, et üsna ajuvaba on uskuda Jumalasse, kui "tema" pärast on nii paljud inimesed surma saanud kunagi. Kõik need ususõjad näiteks jne. Ma ise vist ei usu millessegi eriti. Võinoh, ma ei ütle, et pole millessegi uskuda, et neid asju pole olemas või midagi. Igaüks usub seda, mis ta usub, mul pole absoluutselt vahet. Ma lihtsalt ise ei kummarda midagi ega kedagi ja käin jõulude ajal kirikus rohkem selle pärast, et see on traditsioon või midagi. Meil on mingid kooli kontserdid seal ja nii. Seal on alati külm ja uni tuleb peale. Mingit awesome feelingut mul sellega seoses ei teki. Minu jaoks on Jumal või midagi sellist umbes sama hea muinasjutt, nagu jõuluvanad ja pöialpoisid :) Lihtsalt selle vahega, et jõuluvanasse ei usu keegi enam niiumbes üheksandat eluaastat (suvaline arv, pole ausaltöeldes kindel, mismoodi see tänapäeval käib. Ise jagasin selle vist palju varem ära..), aga Jumalasse usutakse enam-vähem elu lõpuni, kui üldse usutakse. 
Ärge pikka viha pidage, see on minu mingi väga personal arvamus. 

Day five - A time you thought about ending your life.
Kunagi rääkisin oma parima sõbraga sellest, et kui midagi sellist peaks juhtuma, siis mis me teeks. Ta ütles, et ta hüppaks kusagilt väga kõrgelt alla, et ta natuke lennata saaks. Mul pole kunagi mingit ideaalset enesetapuideed olnud, ausalt. See on vist hea, sest enne peaks väga hästi järele mõtlema.
Ma ei teeks midagi sellist vist mitte kunagi. 
***
Väike vihje tänasest.. :D


Ärkasin täna kell viis, loivasin kööki, silmad olid valusad, jõin kohvi ja arvutasin, et magasin umbkaudu viis ja pool tundi. Hästi, hästi.. Siis loivasin vannituppa ja seejärel üles asju pakkima. Ei, mul polnud plaan ära põgeneda või midagi :D Me läksime Liisuga pildistama - hommikupäikest. Sõitsime ratastega Ihastesse, Männimetsa peatuse juurde. Ma tean nüüd peaaegu kõiki Ihaste bussipeatusi, sest ma käin seal rattaga sõitmas. Valgusega oli üsna kahtlane tükk aega ja ausaltöeldes polnud see mitte midagi erilist (päikesetõusud on vist suve keskel ja lõpupoole ilusamad). Samal ajal, kui me sellest metsast ühe suure ja külma dressing roomi tegime, kasutasid kohalikud tüübid seda ikkagi jooksurajana. Pisut awkward, aga pole hullu. 

Jõudsime minu poole umbes kaheksaks. Jõime veel kohvi, sõime võikusid ja siis läksime kooli. Enne käisime Statoilist läbi, võtsin veel ühe caffe latte ja mõlemad võtsime ühe Redbulli ka. Kooli kõndides mõtlesime, kuidas me tahaks, et meil oleks igal hommikul selline mõnus võimalus ja et nii äge oleks päriselt tööl käia juba. 

Eesti keel - LÕPUKS OMETI teema, millest ma aru saan lõpuni. 
Matemaatika - Voltisime püramiide, nii rahulik oli, sest meid oli nii vähe kohal. 
Inglise keel - Seal oli soe, ma mäletan..
Saksa keel - Proovitest, ma sain aru ja värki. 
Füüsika - AWESOME :D Vällik on awesome lihtsalt :D Tegime töövihiku harjutusi ja ma seletasin Enelile ka ja Vällik vaatas mind sellise näoga, et "oh, see preili Adamson polegi nii dumdum twitter-chick" :D Ma sain aru, mis on jõu õlad :D



Votnii. 
Jõin metsamarja Actimeli. Ma polegi varem tähele pannud, et Actimel on kirjutatud roosa ja sinisega. Cute. Õmblesin oma partypantsid peaaegu valmis. Mul on vaja veel alumised ääred kinni õmmelda, värvel üle õmmelda ja nööp panna. Ja siis on mu pantsid of awesomenessid valmis. Kusjuures, need on täitsa ägedad :D Üks asi, mille ma käsitöös korralikult valmis olen teinud. Ma tahaks nüüd veel midagi ägedat õmmelda. Ma veel ei tea, mida. Mingi kleidi võiks teha, suveks. Hm.. Kui kellelgi mingeid ägedaid ideid on, siis võite kommentaaridesse kirjutada. Kuigi mu viimane kommentaar oli mingi viis (?) postitust tagasi. 

Metsapilte ka siis :D






PUTUKAS RÜNDAS :S:S:SS :D


Miss Epicness :D




Sooja oli meil sel kellaajal kaheksa kraadi :)
Kindad oleks ära kulunud metsas :)
Aga, shhhhhh....

Viking on endiselt kadunud..

Thursday, April 28, 2011

Runs in the blood

Üpris huvitav päev, I must say.
Käsitöös on alati viga vahetunnis üksi käsitööklassi õmblem jääda, sest siis saad sellist gossipit/selliseid küsimusi, et ise ka ei usu. Ma täna jäin, õnneks või kahjuks. :D Mu partypantsid on peaaegu valmis :)
Keemias oli tavaline..
Inglise keeles kirjutasime sõbrale kirja. Ahjaa, ma kirjutasin Martinile :D Sellest, kuidas ma kaks nädalat Hawaiil veetsin. Pidime reisist kirjutama. Sõnade arvu tõttu jäi sealt välja koht, kus ma mainisin rannas olevat baari, kust saab kokaga kokteili. Kiri ise tuli päris okei.
Kunstitunnid veetsime linnas pildistades. Epic teemad olid muidugi. Pole veel kindel, palju ma neist ära täita suudan. Vahepeal käisime Taskust ka läbi.
Füüsika oli pure epicness. Vaatasime Liisuga pilte. Vällik ütles, et preili Adamson tegeleb oma elektroonilise seadmega. Tano ütles midagi ja seepeale ütles Vällik, et preili Adamson veel võib, tema aktsiad on veel kõrged. Kristil oli megapikk juhe, seega võttis Vällik juhtme kätte ja tegi sellega mingit epicstuffi ja käskis meil jalgu üles tõsta, et me juhtme peal poleks. Mingi hetk ma ütlesin, et ma pean tweetima seda aktsiavärki. Vällik ütles, et varblased isegi säutsuvad väljas. Siis keegi helistas Vällikule, kolm korda. Kolmandal korral ta vastas ja ütles väga ametliku häälega, et tal on tund. Me ütlesime: "tagasi ta küll sulle enam ei helista..." Vällik vastas, et ongi parem ja et ta polevat telefoni ori, et telefon pole koguaeg käes. Ma tõstsin käed üles ja Vällik ütles: "Jajah, sul on süles see.." Oligi... dayumn. Igatahes, jõust rääkisime ka natuke. Mitte et ma väga nendest jõu õlgadest ja muust crapist aru saaks, aga töövihikut ikka oskasin.

Koju jõudes oli Marcus siin, kirjutasime sõnu, joonistasime, mängisime lauamänge ja mingi hetk avastas ta mu fotoka. Ta oli nii vaimustuses, te ei kujuta ettegi. :D Tulemus:

Keegi kunagi ütles formis, et mul pole Marcusest blogis üldse pilte - there u go :)
Teen tänase challenge'i teema homme, praegu ei jõua enam..
ööd :)

Wednesday, April 27, 2011

I'M AWESOME // day three

Mul oli täna mingi väga spordipäev vist. Noh, ilmselgelt. Hommikul kekas rippumist - 1,17 (clapclap..). Ma rippusin, Ennnu ja Maria ütlesid, et ma olin seal mingi i'm-just-hangin-here-and-watchin-over-u-i-don't-give-a-damn näoga. Ma ise küll mõtlesin, et ma-ripun-lihtsalt-mul-ükskõik-et-mul-käed-valusad-on-ja-libisevad-joujou-õõh-raske-on-eeh-ma-olen-eelviimane-WIN-ALLA! :D

Tundides oli suht pointless vist.. Ei mäleta midagi erilist. Peale kooli läksin koju ja siis hakkasin Tähtvere poole kõndima. Ma arvasin, et see on selline mõnus 20-minutiline walk, aganoh, siis rääkisin Eneliga, kes ütles, et ma kõnnin at least pool tundi sinna. Natuke vähem kõndisin, aga sinna jõudes oli umbes nagu - WHAT? Laura ja Eneli olid seal rahulikult, ma mingi põdesin, et ma ei jõuaks seda rada läbi sörkidagi. Sörkisime läbi, me Lauraga mingi - kuule mul juba pistab suht :D Kahjuks või õnneks jäid b-klassi tüdrukud mõnusalt hiljaks ja me ei saanudki võistelda. Aga suht fun, nad jooksid seda nagu me koolis lühidistantsi jookseme. Tore, tore.

Siis jäin Eneli trenni vaatama. Sain Liisaga tuttavaks vist, kes oli tore :) Päris awesome, et enamus mu uusi tutvusi on nagu mingi.. "ma loen su blogi... :D" -- "ma sinu oma ka.. :D"
Jooksime TIIGIringi, kuigi minu arvates oli tiik teisel pool, aga okei. Vahepeal ilmus Ergo sinna, jooksime Ergoga. Siis meil kordamööda pistis. Ma ei öelnud, et mul pistab, ma olin tough :D Ma mõtlesin, et EI, ma ei ütle midagi :D Ja siis ma vaatasin, kuidas nad igast teatevõistlusi tegid seal ja kuidas väikesed koos Martiniga jalgpalli mängisid, mis oli nagu mega-aww ja siiiiis ma jalutasin laululava juurde ja ostsin ühe Kellukese (kokat polnud?!?!?!!?!!?) ning kõndisin tagasi. Selleks ajaks mängisid kõik jalgpalli suht. SIIS lõppes neil trenn ära vms. Ergo rääkis mulle, et see kõik on lebo, et ma võiks sügisel vaatama tulla.

Nende trenn tundus üldse awesome. Nagu.. välja arvatud mingid pisiasjad :):)::)))))))))))) olid kõik toredad ja said omavahel ka läbi ja ma ei tea, kõigil oli lõbus ja värki. Suht. Vist. Idk. Ma otsustasin, et ma käin nüüd kõigi tuttavate trenne vaatamas, sest neid on nii epic vaadata. Ise ma muidugi ühtegi ei lähe. Mulle piisab sellest, et ma koolis palliviskes haledalt failin.

MARIA TULEB MINUGA KOOLI JUURDE VABAVISKEID HARJUTAMA. WIN.

Mmmmmmm.. mul on halbu uudiseid ka. Niuniu, ma pole julgenud varem midagi kirjutada, ma mõtlesin, et kõik saab korda, aga mu kass on endiselt kadunud :S:S:S:S. Mingi neli päeva juba. NIU. MU KIIIISU ON KADUNUD. :S:S:S:S Nagu, tal on vahepeal mingid awesome-hetked, kus ta paar päeva puhkust võtab kodust, aga nii kaua ta tavaliselt ei ole ja siis ma olen hullult worried ja ma kardan, et mingid nõmedad rebased sõid mu kiisu ära ja mul on ilgelt paha olla selle pärast ja keegi võiks nüüd Vikingi koju tuua ilusti ja siis ma lukustaks ta koju ja ei laseks teda enam välja...
Viking, kui sa mu blogi loed, siis tule koju :)
Palun :)
Palun :)...

Mul on starterit. Ja ma lähen vist rollin rattaga ühe ringi Ihastes. Nii ongi. Mul pole pilte teile :( sorry.
Liisuga läheme varsti tegema, meil on idee and stuff. :)
(Ma kirjutasin selle postituse enne Ihastes käimist)
Päikseloojanguga on nii mõnus sõita seal :) Siis pole enam nii palav ka :)

Day three - Your views on drugs and alcohol. 
Noniiiiiiiiiiii. Ma pean ausalt ütlema, et arvan mõlemast halvasti :) Nagu, kui ma vaatan, mis inimestega toimub kõige selle pärast (ja ma ei räägi kõigist neist homeless inimestest, ma räägin endavanustest :)) siis ma arvan, et see kõik on lihtsalt SICK. Ma loen siin jõudumööda seda "Mängult on päriselt" ja ma lihtsalt loen ja loen ja loen ja mõtlen, kui masendav see kõik on. Ma ei ütlegi, et mul midagi teie vastu on, kui te peolt peole jooma tilgute, aga ma lihtsalt arvan, et see on nõmeee.
Ma olen nõus oma sünnipäeval/kooli lõpetamisel/kellegi teise toreda sünnipäeval ühe klaasi Astit jooma, aga see on ka kõik. Mina vihkan alkoholi ja ta vihkab mind vastu - tunne on vastastikune :) Ja seni, kuni tunne on vastastikune, töötab kõik väga hästi :)

Tuesday, April 26, 2011

DAY TWO ja about-my-day

Liiiisuga enne kevadkontserti.
Rääkisime Oxeniga* täna sakslastest ja eestlastest ja nende erinevustest. Ilmselgelt näeme me kõik eestlasi erinevalt, aga minu arvates on enamus neist kinnised ja sellest kohutavast ilmast alatasa grumpy'd tüübid, kes sulle kunagi tänaval ei naerata, vaid mõtlevad, et mis sul viga on, et sa mulle näkku irvitad. Okei, see pilt paraneb ajaga, aga ikkagi. Oxen oli eestlastest vaimustatud igatahes. Ja kõik mis meie sakslaste kohta ütlesime, piirdus õlle, jalgpalli ja esimese koolipäeva kommituutudega. Awesome.

Eesti keeles alustasime jälle selle astmevaheldusega. Võib-olla olen ma nagu väga segi ja ehk on need ainult mingid väga harivad ja imelikud unenäod olnud, aga ma olen peaaegu 100% kindel, et me õppisime neid eelmine aasta Parveotsaga. Kaks võimalust, kas Pärlin on segi läinud ja kordab seitsmenda klassi teemat. VÕI siis oli Parveots nii ettenägelik, et õpetas meile astme- ja vältevahelduse enne selgeks, kui me kaheksandasse jõudsime ja meil pärlini-blokk tekkis. Kaldun teise variandi poole. Ma olen igatahes väga tänulik, sest kui mul seda Parveotsa knowledge'i all poleks, ei saaks ma praegu midagi aru. Go Parveots!




duckface :S ja lokid :)
Muusikas oli briti popi teema. Ma suutsin ainult mõelda sellest, et millal see tund ometi lõpeb, sest kui see kohe ei lõpe, siis ma tõmban oma sukkpüksid vastu seda tooli katki ja olen nagu mingi weirdo. Istusin oma kardigani peale, et need katki ei läheks. Need läksid ikkagi, aga alles päeva lõpus, thank god. Kevadkontserdist rääkisime ka. Ma ütlesin, et guys, liiga palju rahvatantsu ühe pisikese koolikontserdi jaoks. Ahjaa, ja ilmselt ei tule mu kitarrimängust ja laulmisest 9. klassi lõpuaktusel mitte midagi välja, sest ma läksin oma jonni pärast koorist ära ja sinna pannakse Kristi ja Maris, kes on meie tulevikulootused.
Ega ma ju ei tahtnudki esineda seal... mkm..

Outfitipilt. 
Kehaline oli tänase päeva tipptund. Kõigepealt tegime veel kätekõverdusi, ma jõudsin 16, mis on halehalehale, aga noh.. misteha. Peale seda läksime Eneliga koos väljakuringe jooksma. Pidime kolm ringi jooksma. Ergo istus samal ajal koolitrepil ja sõi pelmeene. Kuna ta meile pelmeene ei andnud, võtsime mõlemad Eneliga ühe kurgitüki. Mis te arvate, mis mul poole ringi peal kurku läks? Ma olin nagu mingi nutjob, ma ei saanud isegi öelda, et mul kurk kurku läks, naerda veel vähem, sest mul on ikka veel kõhulihased valusad. Kolmanda ringi peal väsis Ennnu ära ja ta ütles, et ma võin ees minna. See kõlas nagu nendes draamades või märulites, kus keegi saab haavata ja ütleb: "GO! Go and save yourself!" Ma igatahes läksingi. Ergo ütles, et ma olen tubli, aga mul on ilmselgelt jalad valusad. Tõsi toda. Siis hakkasime palli viskama.
Okei, ma jooksen, ma teen neid kätekõverdusi, ma ripun kui vaja, ma pmst häda pärast mängin korvpalli, AGA PALLIVISE ON MUL NULL. Mu ema ütles, et tal oli ka null. Niiet, mis ma teha saan :D Okei, võib-olla on see õpitav, aga see oli lihtsalt masendav, mis täna toimus. Awful..
Ja siis veel kaks väljakuringi ja koju. Ja homme lähen mingile koolidevahelisele jooksuvõistlusele. Eneli ja Laura ka. Mis te arvate, kas ma feilin seal? See on 500 meetrit.. Üks kooli väljakuring on umbes 280 meetrit. See on järelikult umbes 1,7 ehk peaaegu kaks kooli väljakuringi. Ja seal tuleb suht kiiresti joosta. Ja seal on mingid üliproffid koos koolidest. Hei Paula, vaata, et keegi sind ära ei tunne, eks..........
 

Peale kooli käisin Annelinnas. Kui päris aus olla, siis ma käisin Maximas roose ostmas. Väga normal. Aga samas ma ostsin ka Karmelile nätsu ja endale RedBulli, niiet polnudki kõige hullem. Sinna Maximasse ma igatahes seelikuga enam ei lähe. Kogu sellest piirkonnast hoian eemale seelikuga. Votnii. Hiljem käisin Karmeli juures läbi, viisin talle neid Mentose nätse. Ja teate mis ta tegi?? TA VEDAS VÄLJA SUURE KOKAPUDELI JA MILKA SHOKOLAADI. SEE OLI NII AWW. Ja siis me rääkisime igast awesome talki. Ta rääkis, kuidas ta Mannuga tuttavaks sai ja.. Mingi hetk kõndis Liisu sinna, kes tegelikult läks Dr.Pepperit ostma. Siis me rääkisime natuke koolitalki ja sai selgeks, et Liisu on meie klassi/kooli Karmel. Ja mina olen lihtsalt see ilusa ratta ja kiivriga tüdruk, kellelt sirklit saab. Okei, tegelikult mind ei anna võrrelda kellegagi lihtsalt :D Siis läks Karmel koristama ja ma saatsin Liisu Konsumisse. Sõitsin koju ja hakkasin putukate kohta õppima. Tegin täiesti special konspekti ja värki.

Me olime Liisuga täna ühtekad. Mõlemal olid pärlitega maikad, sarnased seelikud, kardiganid, mustad täistallaga kingad, sukkpüksid (koos ostsime!!!!!!) ja päikseprillid. Pilte ka. Kusagil on pilt, mis tõestab, et mul on pikemad jalad kui Oskaril, nii et Oskaril pole enam mitte midagi öelda, ta peab lihtsalt leppima selle faktiga!!!

Day Two:
10 aasta pärast (ideaalis) olen ma vägaväga tark :D ülikooliharidusega näiteks :) ja elan L.A's ja olen megahappy. Kõige tähtsamad on viimased kaks sõna :) Ahjaa, oskan kitarri mängida! Ja mul oleks Mustang. Või mingi convertible. Jap.. Midagi sellist ma ette kujutan.. iseasi, mis tegelikult saama hakkab.

*Oxen - Petra Oxen, mu saksa kõnekeele õpetaja.

Monday, April 25, 2011

DAY 1

AWESOME
There u go, challenge missugune, eksole :)




SEE ON LIHTSALT NII EPIC :D

30 day challenge

Jah, ma tean, et ma peaksin oma vlogiga tegelema hetkel, aga sorry guys, see pole üldse teiega kuidagi seotud ega midagi, ma lihtsalt ei hakka praegu, tuju ei ole. Mul on pmst mingi osa materjali olemas ja kui ma seda selle nädala lõpuks üles ei pane, siis võite lihtsalt olla veendunud selles, et ma ei oska vlogida. 

Enne kõiki neid challenge'i postitusi, väike ülevaade tänasest. Meil oli ainult 5 tundi, win! Ja siseõue lasti, weeeeeee, chillisime seal. Söögivahetunni ajal oli sööklas enam-vähem 20-30 inimest, sest kõik olid kevadpeo proovis Vanemuises. Meil oli igatahes väga lõbus, hakkasime lõpuks püramiide õppima matas ja bioloogias rääkisime kahetiivalistest jjaa saksa keeles PLUSquamperfektist vms :D. Inglise keel oli viienda klassiga koos, win. Keemias ei teinud midagi põhimõtteliselt.

Õhtul algas kevadkontsert. Liisu tuli siia ja ma tegin lokid talle. Endale ka. Olime fashionistad ja kõndisime Selverisse sukkpükse ostma. Awesome. Siiiiis mingihetk hakkasime linna kõndima ja sinna jõudes nägime Oskarit, kes tuli üksi kevadkontserti vaatama.. Nojah.. Kevadkontsert ise oli fail. Okei, ma saan aru, et te harjutasite mingi sada aastat selle jaoks jne, aga see asi koosnes peaaegu ainult rahvatantsust. See pole normaalne. Ja miks igal kevadkontserdil peab olema
a) keegi kes laulab "Pesapuud"
b) Kaimo laulmas
c) Merle laulmas
A muidu pole hullu. Well done, people. 

Kõndisime Liisuga koju ja tegime natuke fashionista pilte, aga kuna Liisu pole neid vist kuhugi üles laadinud, peate homseni ootama. 
BOOYAH kõigile mu hommikustele lugejatele :)

Saturday, April 23, 2011

SORRY, ET SEE NII PIKK TULI :S:S:S:S:S

Kuigi ma arvasin, et esimene asi Tallinnas saab olema üks jooks ümber Ülemiste järve ja peale seda veel 50 kätekõverdust, siis mul läks veidi lihtsamalt. Okei, palju lihtsamalt. Lebotasin aias võrkkiiges ja nautisin päikeseloojangut, kuni õhtusöök valmis sai. Peale seda läksime petanque'i mängima. See oli uberfun, ma poleks osanud arvatagi. Rene oli parim mingites long distance shot'ides ehk siis neil juhtudel, kui marker teise aia otsa lendas. E oli kõige parem täpsusviskaja ehk siis neil juhtudel, kui marker ehk siis tennisepall oli 2-3 meetri kaugusel ja luges ainult täpsus. Ma aeg-ajalt masterisin medium distance shot'e, mis tähendab, et täpselt siis, kui kaarega vise oli liiga palju ja pisike täpsusvise oli liiga vähe, tegin ma mingit veeretamis-viskamis vahepealset asja ja sain täpselt markeri kõrvale. Lõpuks läks õues jahedaks ja me kobisime tuppa mune värvima.

Üldiselt on munade värvimine mingi üsna igav värvitablettide või -lehekestega plätserdamine, eksole? Me tegime sellest ülimalt lõbusa ajaviite. Kõigepealt otsustasime munad tühjaks puhuda. Jah, see kõlab nii lihtsalt, et ise ka ei usu, aga pärast seda, kui ma olin 5 minutit nõelaga toksinud, 10 minutit kopsumahti suurendanud ja puhumise vahepeal vaadanud, kuidas see ebaõnnestunud tibumaterjal aka kollane läga sealt välja tuleb, sain ma aru, et see on üks väsitavamaid asju üldse. Kui ma olin kolm muna tühjaks puhunud, tundsin, et mul on põselihased, mille olemasolust mul seni veel õrna aimugi polnud.

Samal ajal kui meie E'ga paar tundi jamasime, vaatas Rene seda kõike sellise näoga, nagu me oleks täiesti ära pööranud. Vähe sellest - kui meie oma munadele mingeid mütse pähe heegeldama hakkasime, võttis Rene templi ja vajutas selle täiesti tavalise tühjaks puhumata muna peale. Sellest "FIRST CLASS MAIL" kirjaga munast saigi õhtu kõige ägedam muna. Irooniline, kas pole. Me siiski jätkasime oma munamaaniaga, tuues välja peaaegu kõik majas leiduvad pastakad. Mitte kirjutamise pärast, vaid nende tindiballoonide pärast, mis seal sees olid. Puhusime tindi munade peale ja hõõrusime kummikinnastega laiali. Kuna sinine värv oli liiga igav, tõime ka printerist värvikassetid ja koukisime sealt need tindikäsnad välja. Ma tegin lõpuks roosa ja sinise muna ning kirjutasin mõlemale peale "rawr :)". Peale seda ma põhimõtteliselt vajusin ära, sest kell oli veerand üks ja mu põselihased vajasid ilmselt venitamist, et mitte hommikuks valusaks jääda. Ma ei oska põselihaseid venitada, aga ma haigutasin päris palju. Äkki sellepärast need polegi hetkel valusad...

Hommikul sõime oma tühjakspuhutud munadest alles jäänud materjalist tehtud omletti ja mingiks hetkeks tegime plaani. Me E'ga panime dressid selga ja sõitsime metsa. Mingid asjad olen ma totaalselt oma emalt pärinud, näiteks nagu orienteerumisoskuse, mis on meil mõlemal niiumbes sada. Miinus sada. Mina polnud seal üldse kunagi käinud, aga kui me kuhugi ma ei tea kuhu jõudsime ja asi kahtlaseks läks, jätsin ma meelde, et seal oli kaks valge ristiga puud. Just in case. Mu telefoniaku oli ka kohe suremas, aga õnneks me ikkagi leidsime selle redelite ja poomidega võimlemiskoha. Põhimõtteliselt rääkis E, kuidas teda üleeile mingite poomiharjutuste ja kõhulihaste ja muu sellisega piinatud oli. Nähes neid redeleid ja pulki seal, ma tasapisi hakkasin uskuma.. mitte päris. Esimene harjutus oli see, et sa pidid ennast üles kuhugi pulga peale rippuma venitama (või siis hüppama, kui sa oled nii lühike, nagu Paula) ja siis kümme korda järjest põlvi kõverdama. Siis puhkama ja seda veel neli korda tegema. Nagu seeriatena või nii. Kõhulihased kannatasid küll, aga kätel hakkas valus. Mu ema ütles, et ma teen neid, nagu ma teeks neid iga päev. Ma ütlesin, et me teeme neid vahel kehalises, aga tegelikult oskan ma lihtsalt hästi pokerface'i teha. Nojah, tegime need ära ja ma küsisin nii muuseas, et ongi kõik? Oh ei.. See oli alles algus. Teine ülesanne oli kätekõverdused. Kümme tükki järjest, paus ja nii kokku viis korda ehk siis 50 kätekõverdust. Okei, esimesed kaks olid peaaegu, et lihtsad. Viimane oli paras surm. Siis ma otsustasin lõuga tõmmata, HAHAHAHAHAHA, NAERAME KÕIK. Cmon, ma vähemalt üritasin. Pärast tulid sinna mingid tüübid, kes ilma sooja tegemata tõmbasid ennast sinna üles, keerasid pea alaspidi ja tegid nii rippudes kõhulihaseid. See nägi lihtsalt showoff välja, ausalt. See nägi lihtsalt nii ebaausalt feik välja... Aga me tegime oma asju edasi. Mingeid titekaid wannabe lõuatõmbamisharjutusi. Ja siis kõhulihaseid, mis olid muide kõige raskem kõigist 5-st ülesandest. Mitte kõhulihaste, vaid selja pärast. Seljalihased on null, jou123. Pmst me tegime oma viiese seeria ära ikkagi, kuna me oleme lihtsalt liiga tublid, et midagi vahele jätta. Ja siis oli veel üks harjutus, mida ma absoluutselt teile seletada ei oska. Ma võin öelda, et see nägi välja nagu kõige koomilisem aegluubis väänlemine, aga sealjuures sain ma veel tuttavaks mingite täiesti uskumatute lihastega, mille olemasolust oli mul peaaegu sama palju aimu, kui põselihastest. Need olid täitsa toredad.

Siis venitasime peale ja hakkasime auto juurde jooksma. Mis te arvate, kas me eksisime ära? Oh ei, muidugi mitte. Lõpuks ma ütlesin, et kuna siin on need kaks valge ristiga puud, peame me minema vastassuunas. Ma olen vahel geniaalne, ma tean. Kõik mu orienteerujatest lugejad, enne kui te seda "Unfollow" nuppu vajutate (mida ei eksisteeri, muide.. (see asi on palju keerulisem)), mõelge lihtsalt selle peale, et mina sain ainult geenid! Ma pole süüdi selles, et ma orienteeruda ei oska. Ainus võimalus on orienteerumine kähku selgeks õppida ja siis on äkki lootust see geenidega edasi kanda. Geniaalne, huh?

Lõpuks jõudsime auto juurde ja sõitsime Piritale, mis oli täis inimesi, kes on suutnud ennast üliilusal laupäevahommikul Piritale surema veeretada. Noh, enamus neist olid kindlasti jõudnud juba sellesse faasi, kus see kõik on tore ja lilleline ja nauditav. Mina veel pole, mis tähendab, et need hädised kaks kilomeetrit, mis me seal jooksime, polnud mul aega nautida ühtegi päikesepaistet, kohisevat lainet, linnasiluetti ega sadamasse jõudvat laeva. Ühte luike ma küll nägin, seda nähes ütlesin sellise sureva häälega: "Luik!" ja mu ema ütles selle peale natuke vähem sureva häälega: "Jah.." Mis teha, ma olen linnalaps, ma ei näe igapäev paksu luike, kes parasjagu peadpidi vees on ja mingit vetikat kurku imeb. Imeline!

Autosse tagasi jõudes oli kusjuures täitsa hea tunne. Olgugi, et see oli ainult kaks kilomeetrit. Me tegime enne seda ikkagi ju metsajooksu ja 40 minutit sõjaväeharjutusi. Metsas joosta on palju ägedam, sest seal on õhku ja sa ei hinga mingit haledat autode heitgaasisegu sisse. Ja mätas võngub mõnusalt, mis on alguses harjumatu, kui sa oled harjunud Tartu tänavatel jooksma ja arvestama iga lahtise tänavakivi ning asfaldiauguga. Super. Peaks kas Tähtveres jooksmas käima hakkama või siis ennast Ihastesse venitama. Mulle aitab Puiesteest ja Anne kanalist. Liiga mainstream.

Käisime kodust läbi ja läksime Ülemistesse. Kodust.. Sorry, aga ma kirjutan vist alati blogis "kodu" selle sõna asemel. Selle jaoks ei olegi sõna vist. No, ma ei hakka ju ütlema, et "sealt majast, kus see inimene elab, kelle pool ma ööbin" või "sealt majast kus ma enne olin ja öösel magasin". Ajuvaba. Kodu noh. Vähemalt 26-ks tunniks oli see mu kodu :D
Ülemistes polnud midagi väga märkimisväärset. Ühe helesinise kleidi sain. Täitsa nunnu on, imo.

Siis läksime KOJU ja hakkasime süüa tegema. Tegime mingit ultra vegetable-ish asja, aga see oli ülihea. Kõigepealt wokisime redised, tsukiini ja paprika ära, panime sinna porgandid, kartulid ja kapsa juurde, keerasime sinna juurde ka kana ja siis tegime sinna veel salati ka - kodujuustu, tomatite ja kurgiga. Ma tegin pannkooke ka. Nicole igatseb mu pannkooke, HOW CUTE IS THAT. Nicole'i kiri:

We miss your crapes but even more we miss you.

Your American sister

Nicole
Igatahes.. Ma tegin pannkookide juurde vahukoort ka. Ma lihtsalt üritan teil kõhtu tühjaks ajada, kell pool kaksteist. Ma loodan, et te loete seda kõik homme, täpselt siis, kui te midagi söönud pole pool päeva.

Peale seda ma pidin suht bussi peale sättima hakkama. Siis oli väike telefonidraama. Ma oleks endale peaaegu iPhone'i saanud, sest mu aku oli tühi. Lõppkokkuvõttes olen ma õnnelik, et ei saanud, sest ma ei taha iPhone'i. Liiga mainstream. Ma tahan HTC'd. Ja veel suuremas lõppkokkuvõttes on see ainult telefon ja mul võiks vabalt see seeniorite SOS nupuga klots ka olla. Okei, ärme liialda. Aga põhimõtteliselt on telefonid ju helistamiseks, am I right? HTC'd on ikkagi hästi nunnud :))))))

Bussis oli põnev. Te ei kujuta ette, kui põnevad on bussisõidud.
Okei, vahel ongi...

SORRY, et see nii pikk oli. Vlogi kohta nii palju, et kui ma homme Miss Lis'i HD kaamerat laenata saan, teen teile officially esimese vlogi. Keep ur cute fingers crossed.

Dear Paula
Things you need to buy desperately:

  • Rattalukk
  • Küünelakieemaldaja

Head ööd :)

Wednesday, April 20, 2011

you give me butterflies deep inside

Täna on igas mõttes huvitav päev olnud. Noo... võib-olla mitte igas, aga ikkagi. Panin hommikul kooli minnes dressid selga juba, vältides hommikust külma riietusruumi. Rääkisin kõigile sellest, kuidas ma Oskariga jooksmas käisin. Kõik on vist harjunud sellega, et kui Paulat (pisikest Paulat) pole, kes huvitavaid lugusid räägib, siis räägin mina oma mõttetuid ja igavaid lugusid. Eranditega ilmselt.

Kehalises mängisime korvpalli, kuigi seda nimetati korvpalli imiteerimiseks ja kõige põnevam osa olid need punased XL suuruses maikad, mis meie võistkond selga sai ja millest ma Enelist eeskuju võttes mingi eriti stiilse nabapluusi tegin. Päris vinge, jaa. Ma sain isegi mingi korraliku palli ja üldiselt on vist täitsa tõsi, et kui ma natuke harjutaks, oskaks ma ka varsti vabaviskeid ja muud sellist. Ma ei lähe ju üksi kooli juurde vabaviskeid harjutama? Vahel on raske olla Paula. Ainult vahel.

Erinevalt bioloogiast (kus me saame viie kätte juba selle eest, kui me teeme näo, et meid tõesti huvitavad need kiletiivalised) on geograafia üks huvitavamaid ja raskemaid aineid. Minu jaoks. Aga see ongi minu blogi ju. Yea. Geograafia polnud huvitav siis, kui me rääkisime savannidest, ferraliitmuldadest ja kõrgvööndilisusest. Nüüd, kui me räägime inimestest ja majandusest ja muust sellisest, siis mulle mingil määral meeldib geograafia. Ma hakkasin mõtlema selle peale, et kui raske on Ameerikasse elamisluba saada? Ja kui raske seal üldse on läbi lüüa? Ma olen juba ammu loobunud mõttest hakata fotograafiks või veel enam, küljendajaks. Lihtsalt selle pärast, et mul pole ei piisavalt annet ega huvi kõige selle jaoks. Ma tahaks teha midagi asjalikku.. Midagi arvudega. Vällik, kuigi ta mu blogisse elusees ei satuks, ütleks hetkel, et minust ei saa asja, sest ma panen alati komad valesse kohta. Preili Adamson ütleks selle peale, et ainult füüsikatunnis!

Matemaatikas pidime kuusnurkset püstprismat voltima. Noh, kõigepealt paberile pinnalaotuse konstrueerima ja muud sellist. Mind tol hetkel veel absoluutselt ei huvitanud küljepikkus ega kõrgus. Mind huvitas fakt, et mu kartongide hulgas pole EI roosat EGA sinist. Tõsi, seal oli sinine, aga see oli väga vale sinine. Väga. Väga. Väga. Vale. Sinine. Mitte, et ma mingi värvifriik oleks, eksole. Mitte, et ma koguaeg asjade värvi üle kaalutleks. Ei, oh ei. Ma olen tegelikult täiesti normaalne, ma luban...
Lõpuks sai sellest kollane kuusnurkne püstprisma.

Enne ajalootundi tekkis meil väike konflikt Niinemäega. Noh, mitte konflikt, aga ma tegin selgeks, et mina ei ole terve kaheksas A klass ja kui mulle öelda, et ma vait oleks, siis sellest ei piisa, et terve klass vait jääks. Me Liisuga moodustame selle klassi häälest umbes 7%. Niinemäe naeratas. Ausalt.
Tunni alguses andsin ma talle oma heleroosa-helesinise-kirju ristsõna ja sellest hetkest peale hakkas mulle tunduma, et heleroosa ja helesinine suudavad maailma päästa. Sest Niinemäe ütles: "Oh, kui ilus! Anna andeks, kui sul on tekkinud tunne, et sina milleski süüdlane oled! Nii ilus ristsõna!"
Öelge nüüd veel, et ma ei oska maailma parandada. Kas te ikka mäletate, et Niinemäe pani mu tuimalt ajalooliselt tähtsate isikute nimesid kirjutama, SUURELT, lihtsalt sellepärast, et mul on NII ILUS KÄEKIRI. See kontrolltöö polnudki nii hull, mis sellele kõigele järgnes. Noh, raske oli, aga.. Kui ma midagi Niinemäe tunnis õppinud olen, on see, et mida rohkem sa kirjutad ja mida rohkem sa kasutad võõrsõnu, seda suurem on võimalus viit saada.

Ja siis tulin ma koju. Varsti tuli mu awesome daddy ja me läksime rattapoodi. Jah, rattapoodi. Ma läksin sinna ilma igasuguse ettekujutuseta oma uuest rattast. Ma lihtsalt mõtlesin, et mida vähem ma mingist siniroosast mõttest kinni hoian, seda lihtsam. Ja siis ma nägin mingit lilla ja valgega ratast, mille nimi oli Juliet. Ma ei tea, kes paneks ratta nimeks Juliet, aga kuna see on täitsa okei nimi, siis vahet pole. Seal oli üks Vilma ka. Vilmat ma poleks elusees ostnud. Õnneks oli Vilma umbes 3-aastastele mõeldud ratas. Nojah, Juliet oli täitsa nunnu. Lõpuks on see lihtsalt ratas, mis tähendab, et on tähtis, et see õiges suuruses ja sõidukõlblik on, right? Juliet on natuke rohkem, kui seda, aga jah..
See oli kõige väiksem osa rattaostust. Siis tulid porilauad, mis polnud ka veel tähtis osa. Tähtsaks läks asi siis, kui mu daddy küsis, et kas mul peab kiiver ka olema. Selgus, et jah, mul peab kiiver olema. Iss leidis ühe kiivri, toppis selle mulle pähe ja ütles, et see on kõvv. Ma peaaegu oleks talle öelnud, et see on BMX'i kuttide kiiver, ofk on see awesome, aga ma ei hakanud. Ma ei osanud oma isale selgitada isegi seda, mida tähendab FEIK, kujutate ette, mis oleks saanud BMX'ist? Woah. Müüja tegi töö minu eest ära ja ütles, et see on BMX'i kiiver ja need vennad sõidavad korra rambist alla ja paar korda üles ja teevad paar hüpet ja neil pole vaja, et sealt õhk läbi käiks. Lõpuks sain ma kiivri - that's the point.
Ja siis ütles mu isa, et ma ei saa ostmata jätta pudelihoidjat koka jaoks. See polnud ka veel kõik.
Me ostsime veel ühe ratta, umbes 5 korda pisema - mu väikesele vennale. Iss tahtis kollast osta, aga ma ütlesin, et sinine on parem valik, eriti arvestades fakti, et sellel on jalgpallimustriga kell. Epic. Sinisel oli pakiraam ka. Ma kujutan ette, et 4-aastastele lähevad pakiraamid väga hästi peale. Sinna saab mingit 4-aastaste stuffi toppida ju. Mu vend on awesome.

Tulin koju. Ma olen oma soenguga ära harjunud. Ma näen välja nagu Buffy the vampire slayer, aga muidu on kõik okitoki. Noh, mul on lisaks sellele mingi ebamäärane tukk ka veel. Ja Buffy oli kolm korda ilusam. Kõik on okitoki. Keegi ütles mulle täna, et ma olen ilus.. See ei saanud olla keegi muu, kui Liisu. Keegi teine ei teeks midagi nii ennastületavat :D

Siis ma käisin rattaga sõitmas ka. Ja failisin päris armsalt, aga pole hullu. Ma ei eksinud ära, mis on väga suur pluss. Ma sõitsin tund aega rattaga, mis on ka päris hea..

Ja hetkel veedan ma oma superägedat kolmapäeva koos reisiblogidega. Tänase õhtuga on selgeks saanud, et ma tahan kunagi surfi proovida. Mitte nende baywatch-tüüpi kuttide pärast, vaid kogemuse pärast. Mul peab olema roosa surfilaud, sest cmon - helesinine vesi ja roosa sufilaud.

Kallis Eesti, kui sa tahad muljet avaldada, pead sa rohkem vaeva nägema, sest hetkel räägib kõik sinu vastu :)
Pilt: Paula tavaline õhtu :)

Ma kuulsin rattapoes jälle Hollywood Hillsi, aga kuna ma juba eile panin selle blogipealkirjaks, siis tänane pealkiri on pühendusega Ennnule, sest ma laulsin temaga täna vahetunnis seda :D

Tuesday, April 19, 2011

NICOLE'S SPECIAL EDITION

Did you guys know that I have a sister back in the United States. She's the best sister I could ever wish for and she just had a birthday which means she's eleven now!


Nicole, do you remember our Boating Trip Sketch Pad? Mine had lots of marshmallows and s'mores in it and I even tried to draw our boat. But it still has lots of empty pages, which means we can fill them up this summer! And you can play me guitar when I come over :)


Did you know that I have your ''good bye'' drawing on my wall? 



HAPPY BIRTHDAY, NICOLE!
I hope you had a rock-some birthday :)


I MISS YOU!!
GUYS, TE OLETE AWESOME'ID!
MA TEEN TEILE NII PEA VLOGI, KUI SAAN :)

XOXO
Happy Paula

bye bye hollywood hills forever

Ma käisin juuksuris. Tavaliselt järgneb juuksurile Paulalik omg-see-on-nii-awesome-facebook-orkut-twitter-blogi. Tänane tulemus on nagu.. meh. See tähendab, et te ei saa sellest pilti ja et ma panen homme juuksed krunni ja tuka lasen lakiga üle pea kinni, seni kuni lakk otsa saab ja siis olen nagu Elvis. Sest see tukk on nii effin lühike, et see ei jää kahe liitri juukselakiga ka kuhugi kinni. Kui mu enda juuksur kohe sealt lapsepuhkuselt tagasi ei tule, siis ma ei tea mis saab...

Aga, üldiselt kasvavad juuksed tagasi, niiet ma VÄGA ei põe. Okei.. natuke... Okei, natuke rohkem. Õah.

Aga.. tänasest.. Hommikul läksin teiseks tunniks, mis tähendab, et ma ei saanud seda sipelgate esitlust teha. Nojah, meh. Eks ma siis teen käsitsi suured plakatid ja näitan teile neid klassi ees või midagi. Peaasi, et ma jumala eest seda PowerPointi ei crackiks. Äkki ma saan Photoshopiga teha? Või netis? Vaevalt mul nii awesome sõpru on, kes mulle 5 slaidi valmis teevad :D

Ma käisin Oskariga jooksmas. Ha. Ha. Ha. Okei, kõigepealt ma veensin teda kaks päeva. Ta tahtis küll piljardit mängima minna, aga ma ütlesin, et kui ta jooksma ei tule, ei lähe ma piljardisse ka. Lõpptulemus - saime kokku, hakkasime seda Anne kanali ringi jooksma. Nojah. Tüüp lihtsalt rääkis terve aja ja see oli nii naljakas, et mina pidin jooksmise ajal naerukaid tagasi hoidma.. Teate, kui raske see on? Kõik algas sellest, et ta tuli t-särgiga jooksma.

Oskar: Ma olen mees, mul ei ole igaks asjaks mingit sadat outfiti
Paula: Mul ka ei olnud ju
Oskar: No mina ei käi jooksmas
Paula: Nüüd käid ju
Oskar: Ei käi, sa sundisid
Paula: Kannatad ära küll

Paus.

Oskar: Kõige haigem on see, et ma ei saanud pooli asju kaasa võtta
Paula: Mis sa kannad koguaeg juuksegeeli ja taskurätte kaasas, just in case?
Oskar: Haha. Ei. Mul on alati kaasas rahakott, mp3, telefon ja 20 võtit.
Paula: Ook.. Sa jooksed, sa ei pea koguaeg oma tsikkidega ühenduses olema.
Oskar: HA... HA.. Ma sain kaasa võtta ainult KAKS võtit ja KAKS eurot ja TELEFONI.
Paula: Oi kui kahju.

Paus.

Oskar: Ja üldse. Miks ma jooksen?
Paula: Ole mees ja jookse lihtsalt.
Oskar: Joostakse bussi peale.
Paula: Ahah.
Oskar: Joostakse kokkusaamisele.
Paula: Kooli ka ju..
Oskar: Miks ma sinna jooksma peaks?
Oskar: Miks ma RINGE jooksma peaks? See on ajuvaba..
Paula: Miks?
Oskar: Ns jooksen ringiratast, kust see normaalne on?
Paula: Ei meeldi midagi v?

Paus.

Lõpuks jõudsime me ringi lõppu ja rohkem me ei jooksnudki. Oskar ütles, et lähme mäkki parem. Mäksi nägime Avelyt, Remot ja Ergot, kes läksid kinno. Sõime juustuburksid ära ja läksime koju.

Meil oli täna seitsme tunni asemel kolm pool. Ja muusikas me lihtsalt laulsime Y.M.C.A'd. Põnev. Homme tuleb ilmselt raskem päev. Aga jah. Kui tunnid ära jäävad ja reeded üldse vabad on, siis tundub küll päris kooli moodi see asi. Eriti, kui tunnid põhinevad ristsõnade koostamisel ja mitte midagi tegemisel. Põnev. Ma tunnen sellist teadmistepagasit endasse iga päev kogunemas, et ma ei oska seda seletadagi mitte. -.-

Ja kuna Anni tahtis pilti, siis ma panen siia ka need juba. Saate mu soengufaili näha..

Täiesti fail. 
Mau...