Pages

Saturday, December 11, 2010

Tallinn & jõulupidu & Aveliis

Sorry guys, et mul blogiaega pole olnud :) Aga see-eest on mul megalõbus olnud. So...


Eile (reedel) tulin koolist. Õigemini, enne seda ma käisin koolis. Koolis oli üsna tavaline, peale selle, et ma läksin esimeseks tunniks, et kehalist vastata ja kuna õpetaja tuli alles 3. tunniks, istusin seal lihtsalt tund aega. Anyway, käisin vahetunnis seda peapealseisu tegemas. Peale seda oli kohe saksa keele töö. Aga töö läks iseenesest hästi vist isegi. Jaa, muud huvitavat väga ei toimunudki.. Rääkisime füüsikas pruunlastest, was nice. 
Peale kooli läksin koju, pakkisin veel viimased asjad kokku ja panime bussiga Tallinna poole ajama. Koos Aveliisi ja Jaanaga. 


Ilm oli väga kohutav, seega hoiatati ette, et buss hilineb. Bussis me näiteks mängisime Aveliisiga tap tap'i, mis oli väga tore. Sõime mandariine. Aveliis kudus. Vahepeal laulsime niisama ja häälitsesime veidi kahtlaselt. Jaana mängis, et ta magab ja tegi näo, et ei tunne meid. Okei, ega see niiii hull ka nüüd polnud. Väga ei hilinenudki, umbes 20 minutit vist, kui õigesti mäletan.


Läksime emme juurde, vahetasime riided üsna kähku ära ja läksime jõulupeole. Alguses oli üsna võõras olla seal, Aveliisil ja Jaanal vist eriti. Mul läks lõbusamaks. Nägin itaallast, kelle lauas ma konverentsil istusin (juunis?) ja siis nägin veel Martinit koos Laura ja Felix'iga (kes on ta lapsed) ja siis veel kõiki teisi toredaid. Mingi Karlsson oli ka seal, kes tegi väikestega koos päkapikke, aga me jõudsime sinna lauda alles siis, kui Karlsson asju kokku pakkis. 


Mingi aeg tuli jõuluvana. Mis te arvate, kas meil Aveliisiga olid mingid luuletused või midagi sellesarnast? No way. Niisiis, läksime sinna ja improviseerisime. Saime pakid kätte. Aveliis oli muidugi andekam kui mina ja ütles veidi targemaid sõnu. Ma oleksin võinud oma jäneseluuletust lugeda, aga see tuli liiga hilja meelde. Ma tavaliselt loen alati seda. Kui ma olin viiene, siis tegime emaga koos luuletuse Unicefi luulekonkursile. Ma kusjuures mäletan, et me tegime seda kuskil ägedas kohas. Ma nagu.. ei mäleta, mis koht see oli, aga see võis äkki olla mingi kohvik või miskit? Kui mu mälu mind ei peta. 


Niisiis. Rääkisin Lauraga, kes oli sakslane. Sain oma stampväljendeid kasutada. Sain teada, et Laura on Laura, elab Eestis ja on 18. Lisaks sellele sain teada, et tal ei ole samuti luuletust. Aga ta ei saanud pakki ka?! 


Vahepeal oli mingi tore näidend tulemüüri ja muude toredate asjadega, kübervärk u know. Olime seal päris kaua. Vahepeal tuli mingi diskolaine. Selgitasime välja, et ma ei oska aeglaste lugude järgi tantsida, et Aveliisiga on tore tantsida, et Lauraga on tore macarenat tantsida, et Mihkliga on tore tantsida, et emmega on tore tantsida, et Kirke on endiselt väga tore, et Anett oskab hästi laulda, et Jaana ja Aveliisiga on tõsiselt hea niisama rääkida. Ja, et Mihkel on väga väga ajast maas oma uudistega. Üldiselt, oli tore. Natuke igav oli vahepeal, kui täiesti aus olla.
Süüa sai, jubehead kartulid olid :D JA glögi oli ka hea. Ja kook oli megamagus. 


Peale seda sõitsime koju. Tsillisime seal suhteliselt niisama vist. Ei mäleta üldse. Ahjaa, hängisime Aveliisiga vannitoa põrandal ja tundsime end hästi. Mingi hetk kolisime voodisse, kus me lihtsalt rääkisime natuke ja mingi hetk jäime magama. Hommikul ärkasime mingi 8 vist, kui ma ei eksi. Aga tsillisime paar tundi voodis niisama. Aveliis kõditas ja mängis siilikest.


Ahjaa, Jaana punus mulle tuka sisse patsi, mis on megailus. Ma ise ei oska teha patse, aga see on lihtsalt super. 


And then, läksime linna. Kõigepealt läksime Jahtklubisse. Kas te olete tähele pannud, et ma käin IGA kord vähemalt ühe korra Jahtklubis, kui ma Tallinnasse satun. Seda puhtalt selle pärast, et seal on kõige parem pasta ja jasmiinitee. Ma lootsin, et nende kokad on aru pähe võtnud ja taas carbonarat tegema hakanud, aga ei. Samas seenepasta koos kanaga on ka ülimalt hea. 


Läsime Virusse, hängisime seal niisama. Armastame Aveliisiga mõlemad Zarat ja Vero Modat. Muid toredaid asju ka. Midagi ei ostnud.. :O


SIIIIS.. läksime Järve keskusesse. Aveliis ja Jaana läksid toidupoodi, me läksime peeglit ostma. Peeglit ei leidnud, ühe ägeda kella ja lambi leidsime. Tuli välja, et lamp on eksponaat, mida ei müüda. Neeh, nojah. See oli nagu.. Üleval oli pirn ja siis ringis rippusid alla sellised pingpongipallisarnaste (ma ei vastuta selle sõna kokkukirjutamise õigsuse eest) asjadega nöörid. Raske seletada, aga armas oli. 


Saime Aveliisi ja Jaanaga uuesti kokku. Ma sain koka (A). Olin tükk aega õnnelik. Siiamaani olen. Läksime koju, hakkasime süüa tegema. Võinoh, tahtsime pannkooke teha aga jahu polnud. Seega läksime emmega uuesti Ülemistesse. Saime jahu ja lõpetasime raamatupoes. Ostsime kitarriõpiku, sest emmel tekkis kitarriõppimise soov. Tõsiselt. Noodivihiku ostsime ka. Ja ühe lõhna. 


Raamatupoes nägin Apollo mingit ajakirja moodi asja, mille peal olid üliägedad piparkoogid. Raamatutega ja CD-dega jne. Ja siis ma ütlesin emmele, et teeme ka selliseid piparkooke. JA SIIS, usute või ei, aga see müüja andis meile kaks piparkooki. Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et Tallinn pole osa Eestist, kuna see on liiga hea. Okei, noh, midagi eestilikku leidub seal ka, aga aura on palju... mõnusam. 


Kuna me ostsime veel raamatuid, siis läksime käruga parklasse, kus oli põhimõtteliselt täielik kuumaastik :D Vedasime selle käru enam-vähem auto juurde, ma jäin sinna ootama, kuni emme autoga välja sõidab. Seal oli mingi auto, suht lume all. Ma mõtlesin, et nii äge oleks kellegi tuju heaks teha, niisiis, mida tegi Paula? Joonistas näpuga tagumisele klaasile naerunäo. Kahekümne sekundi pärast ilmus välja auto omanik, kes ütles umbes: "Vähemalt ei  teinud kurba nägu.." Iseenesest ma ei tea, kas see oli positiivne või ei. Aga, alati kui mul millegi pärast mark on, siis tuleb mulle meelde Roone Roost'i "mis sul Viga on". Seal oli kusagil lõik sellest, kuidas elu tuleks huvitavamaks teha, näiteks joosta laupäeva hommikul sisse mõnda vanalinna butiiki ja karjuda üle poe et "KAS TE NELJAPÄEVAL KA AVATUD OLETE?" ja kui vastus on jah, siis tänada viisakalt ning lahkuda. Ja peale seda kirjutas autor, et piinlikustunnet pole vaja tunda, kuna see on nüüd sinu jaoks minevik. Niisiis, kui teil mark on, siis mõelge, et see on teie jaoks minevik. (See ei aita väga palju, aga mida rohkem usud, et aitab, seda suurem on võimalus, et aitab ka)


Läksime koju tagasi ja hakkasime kitarri õppima. Keeruline. Vahepeal oli Jaana pastaga ühelepoole saanud, niisiis sõime teise seenepasta päeva jooksul. Megahea oli. Pannkooke tegime ka, vahukoore ja aprikoosimoosiga. 


Ja siis mingihetk tuli buss, niiet nüüd ma istungi bussis ja kirjutan blogi. Mul on Aveliisist üks armas pilt ka, kus ta köögipõrandal Ameerikast toodud kollast ajakirjandust loeb. 


Sry, ma tean, et see counter on suht nagu WOW. Liiga mitte ühtiv kogu ülejäänud kujundusega, aga eeh, ma tegelen sellega millalgi :)

No comments: