Pages

Sunday, July 18, 2010

Üks nuga ja New York



Eilne oli... woah. Kes viitsib läbi lugeda, on tubli.  

Kõik algas hommikul, kui Kirke ja Liis pidid meie juurde tulema, meid peale võtma ja pidime New Yorki sõitma. Kuna Kirkel oli sünnipäev, siis tähendas see mõistagi kingitust ja muud sellist, aga me avastasime mingi hetk, et nad on juba tunni aja pärast seal ja selle ajaga ei oleks me jõudnud poodi ega midagi. Tegime Kirkele kaelakee, kirjaga "Kirke the hall(of fame)way hurricane, happy birthday" ja siis ma mõtlesin, et võiks teha selle suure tähtedega kirja ukse juurde, et kui sisse tuled, siis on näha "Kirke, happy birthday". Siiiis läks kiireks, sest tähed tuli eraldi välja lõigata. Õnneks olime me eelmine päev käinud Michaels'is ja ostnud igast värvilisi pabereid. Alguses hakkasin mina seda tagurpidi kokku panema, et nagu yadhtrib yppah, aga lõpuks saime me selle ikkagi õiget pidi. Siis ärkas Julie, kes ei saanud vist midagi aru. Seletasime talle ära ja ta otsustas Kirkele sünnipäevaks banana spliti teha. Tegime talle veel kaardi ja mina tegin talle mahlakokteili ja käisin tõin aiast hibiskuseid.

Ja Kirke tuligi. Ahhetas ja ohhetas, tundus täitsa õnnelik. Ühesõnaga, meil oli lõbus. Kui me sellest sünnipäevabuumist välja tulime, siis hakkasime võileibu tegema, sest meil oli plaanis piknik central parkis. Emme oli enne Kirke ja Liis'i tulekut otsustanud, et ta ei tule ja teeb tööd. Banana spliti süües (mis oli täielik excess) otsustas ta ikkagi tulla, niiet tegime avokaadovõileibu ka. Tegime burkse igasuguste asjadega ja muid võileibu. Otsustasime arbuusi ka kaasa võtta. Aga arbuusi oli vaja lõigata, niiet võtsime noa ka. Kui me oleks teadnud, mis selle noaga saama hakkab, siis me vist poleks seda võtnud.

Hakkasin asju kokku otsima, emme otsustas ikkagi mitte tulla. Panime asjad kokku ja ma sain veel viisteist lisaminutit ekstratähtsa messengeri-vestluse jaoks. Istusime autosse. Tegime emmele lehva-lehva ja päris ära veel ei sõitnud mingil põhjusel, kui emme tuli ja ütles, et keegi peab nüüd avokaadovõileivad ära sööma. Selle kõige peale oli tulemus kähku asju pakkiv emme. Kirke ja Liis kupatati koos minikülmikuga taha, ma ette.

Terve tee New Yorki, tagumine rida magas. Aga see on ebavajalik informatsioon, ma usun. Läksime siis Central Parki piknikule. Leelet oli ka seal ja lisaks sellele kaks titte, Karolina ja Ergo. Piknikust eriti huvitavaid asju rääkida pole, peale selle, et Karolina ja Ergo lennutasid oma frisbitaolise asja üle aia, misjärel üks neeger aitas neil selle sealt välja saada. Peale piknikku pakkisime asjad kokku. Leelet jt läksid hobusega ringi tegema. Me otsustasime Rockefelleri tippu minna, kuna 1) pidi ilus olema 2) sünnipäevalaps Kirke oli seal esimest korda ja väga vaimustuses Rockefelleri tipust. Vahepeal avastas Kirke, et ta nägi esimest korda jaaniussikest. Need lendavad siin igalpool. Kirke oleks peaaegu ära minestanud.

Hakkasime Rockefelleri poole minema. Vahepeal tegime segastel asjaoludel peatuse ühes restoranis. Meid Kirkega kupatati olulistel asjaoludel eraldi lauda ja me tellisime kaks mojitot. Ma sain laimimahlaga ja mul oli sellest tükk aega pärast väga paha olla, aga see läks üle ja lõppkokkuvõttes oli see täitdsa hea wannabe mojito.

Siis läksime kolmekesi koos emme ja Kirkega Rockefellerisse. Ostsime piletid, ootasime umbes pool tundi oma ülessemineku aega, milleks oli 11:05 ja kui see lõpuks kätte jõudis, saime liftiga ülesse. Seisime natuke järjekordades ja jõudsime turvakontrollini. Agajaah, emmele meenus, et tal on kotis selline kõike muud kui väike nuga, mis tähendas palju selgitamist. Kui järjekord emmeni jõudis, ütles emme sellele turvanaisele, et tal on nuga kotis. Too küsis vastu, et kas väike? Emme ütles, et ei, suur ja võtis noa kotist välja. Rahvast käis kohin sõna otseses mõttes läbi. Mina seda ei kuulnud, aga Kirke oli meie taga olnud naistele seletaud, et mis on? me käisime piknikul?! lõikasime watermelonit noh! näe, salvrätikud ka veel kotis! Kutsuti tagant keegi tähtsam mees, kes ütles, et läbi nad seda nuga lasta ei saa, endale ka võtta ei saa, kuna liiga suur vastutus. Kuna see oli Julie nuga, siis emme ei saanud seda lihtsalt ära visata ja otsustas mitte tulla, kuna ta oli seal varem käinud.

Me Kirkega läksime turvakontrollist läbi ja pärast umbes veerandtunnist ootamist saime tippu ka. Vaade oli megailus küll, aga kogu see klaassein seal ees rikkus asja ära. Samas see peab seal olema, kuna see on ikka megakõrge ju. Tervitan Hawaiifänne ;) Õnneks oli nende klaaspaneelide vahele jäetud mõned vahed.Kirke kaamera mahtus sealt koos käiga ilusti läbi, aga minu objektiiv... Leidsin umbes viis vahet, millest objektiiv napilt läbi mahtus ja siis sai ka ainult otse pilti teha, sest muidu jäi serv ette. Ühesõnaga, me olime seal üleval päris kaua, sest oli ikkagi Kirke sünnipäev jne. Lõpuks jõudsime alla, kell oli umbes 12 öösel. Siis jõudis meieni tõsisasi, et me ei tea kellestki midagi. Nüüd läheb asi huvitavaks ;)

Helistasime emmele, kes ei võtnud vastu. Helistasime Liis'ile, ei saanud kätte. Istusime kahekesi Rockefelleri ees, vahepeal kõndisime mitu ringi ümber maja, et äkki keegi ootab kusagil. Helistas Liis, ütles, et 55nda ja 6nda nurk. Hakkasime minema. Kirke ei saanud kohe midagi aru, mis 55 ja 6? Jõudsime Liisi juurde, kes ütles, et nad pidid emmega seal samal nurgal kokku saama, aga ta nägi ainult emmet takso peale jooksmas. Siis tegin ma suure avastuse. Emme kott oli minu käes, sest nuga oli olnud suures kotis koos muude asjadega ja me olime koti ära vahetanud, sest emme oma oli kergem. Niisiis oli mul emme telefon ja ka rahakott. Samal ajal temal polnud telefoni, sest ma pole elusees telefoni kotis kandnud, vaid taskus. Otsustasime Kirkega tagasi Rockefellerini jalutada, et äkki on emme nüüd seal. Aga ei olnud, nii et me jalutasime sama targalt 55nda ja 6nda nurgale tagasi. Ma küsisin Kirke käest, et mis nüüd siis saab. Kirke ütles, et ah, mõtle positiivselt, ta tuleb sinna nurgale ja ongi kõik. Ma ütlesin, et ta juba oli seal nurgal ju.. vaevalt ta tagasi tuleb. Niiet ootasime seal nurgal miski tund aega äkki. Vahepeal sõime Kirkega ühe hotdogi. Siis helistas Leelet. Ütles, et emme on tema hotelli lobbys ja et me sinna läheks. Niisiis, võtsime parklast oma auto ja sõitsime sinna. Saimegi emmega kokku. Leelet oli ka päris unise näoga.

Emme istus autosse. Ja nüüd kuulete te kogu lugu nii, nagu emme seda läbi elas. Peale seda turvakontrolli asja läks ta alla, välja. Ootas seal ukse juures, aga sisse enam ei saanud, sest Rockefeller on keskööni avatud ja mingi hetk enam sisse ei lasta, ainult välja. Siis uuris emme, et millisest uksest me välja peaks tulema, mille peale öeldi, et siit, aga samas ka sealt ja kokku on üldse 4 ust. Siis ta kauples ennast sinna sisse, mille peale kulus umbes nagu tohutult aega. Ootas liftide juures. Kusjuures, sa võisid seal üleval olla kauem, aga tavaliselt oli see asi umbes 15 minutit. Ühesõnaga, emme küsis liftist tulevate inimeste käest, et millal nad sisse läksid ja lõpuks tuli alla juba inimesi, kes olid läinud sinna 11:20, mis oli veerand tundi hiljem, kui meie sisse saime. Niisiis arvas emme, et on ebatõenäoline, et me enam sees oleme. Siis läks ta 55nda ja 6nda nurgale, kus ei olnud kedagi, mille peale ta otsutas takso võtta ja sõita mingisse hotelli, et helistada, sest tal polnud telefoni. Kusagilt hotellist kaugkõnet teha ei lastud. Siis läks ta vist nende väljas olevate telefonide juurde, millest ükski ei töödanud. Siis oli tulnud mingi tüüp ja öelnud, et need telefonid ongi mingid mõttetud. Siis oli ta emmele telefoni laenanud, aga tal polnud rahvusvahelist paketti. Siis läks emme järgmisse hotelli (ma ei vastuta selle ajastuse õigsuses, sest ma olin üliväsinud, kui ma seda kuulsin ja pealegi oli see eile, niiet jah...) ja leidis sealt mingid norrakad ja küsis neilt telefoni. Siis helistas ta enda numbrile, aga keegi ei võtnud vastu. Siis ostis ta endale 15 minutit internetti ja ütles kõigile, et kui keegi meist midagi kuuleb, siis ta on Hyatti lobbys. Siis ta tahtis tuba võtta, aga mis te arvate, kas minu kotis oli piisavalt raha toa jaoks? Siis ta sai Leeleti kätte, kes oli megaunine ja lõpuks läks ta Leeleti hotelli. Enne seda ostis veel 15 minutit netti ja ütles kõigile, et pole vaja teatada. Siis helistas Leelet meile ja ütles, et emme on seal. Ja lõpuks saime me kokku.

Siis hakkasime tagasi sõitma, aga kuna kõik olid nii väsinud, siis magasime öö mingis pisikeses hotellis ja praegu sõidame tagasi Marylandi. Selle postituse postitan ma siis, kui seal olen, sest tee peal pole netti ega midagi.

Ja see kõik ühe noa pärast. :)

PS. Ma jõudsin alles nüüd Marylandi, niiet veits hiliseks jäi. Aga pole hullu, parem hilja, kui mitte kunagi. Ja homme on mul tähtis missioon. Et te teaks, mis ma kogu selle aja tegin (postitust sellest küll vist kirjutama ei hakka) - shoppasin.

5 comments:

Liisu I said...

päris karm :D:D

Jane . said...

hei , suht jõhker nuga ikka v :D
aga muidu kaif.

aga seda ka , et lisa mind msni palun , tahaks sinuga rääkida :D
jane_vako@hotmail.com on muidu msniks.

Paula said...

Liisu: suuht jah :D:D:D

Jane: ei saa kurta :D
lisan :)

Anni said...

päris jube jah, kui nii suures linnas üksteist ära kaotada... Ma läheksin küll vist peast lolliks, kuna ma lähen juba meganärvi, kui ma Tallinnas ära eksin ning nagu kõik kindlasti teavad, ei saa Tallinnat ja New Yorki suuruse poolest VÕRRELDAGI!!! Igatahes, tore teada, et sul seal ikka huvitav on... :D
kalli!

Paula said...

:D:D nojust :D