Pages

Tuesday, June 29, 2010

Ubakakrad

Kui midagi nihu läheb või välja ei tule või lihtsalt mingil momendil on täiesti lootusetu tunne, siis on üks asi, mis selle veidi paremaks muudab. See asi on üks lause. Ja see lause kõlab: "Vähemalt on blogisse midagi kirjutada!"

Tänane päev tundus tulevat megaigav. Hommikul käisin vahetasin välisriikide raha ära ja sendid. Kusagil lõunaks olin kodus tagasi. Mingit lootust eriti midagi ägedat teha polnud, sest alles eile käisin Marieliga väljas ja mõni teine ei võtnud telefoni, kellega olekski võinud midagi teha.

Siis helistas Liisu. Eei, äkki ma helistasin talle ise.. Liisu kõlas nagu mingi päästeingel tol hetkel, ütles mulle umbes, et aah ma mõtlesin, et läheks õhtul ratastega sõitma või midagi, et sinna Raadi pargist mööda, põllud ja värki. Superluks (Teele sõna). Enivei. Ootasingi õhtu ära, pakkisin kotti fotoka, paar paela, 2 suurt tükki tülli, 2 kleiti, päikseprillid ja koti ning sõitsin Liisu maja juurde. Liisu vedas oma erišefi ratta välja, mis on actually täpselt minu unituste ratas. See on selline, vanaaegne, kuldne, korviga ja ilma igasuguste 21. sajandi tunnusmärkideta - pidurid, käigud ja muu jama. Minu jaoks on Liisu oma liiga väike, muidu oleks "teadmata põhjustel" Liisu ratas juba tagaotsitav.

Sõitsime Raadi pargist mööda, seal kus see.. terviserada? aaidunno, kuidas normaalsed inimesed neid asju nimetavad. See tee, kus sõidetakse rulluiskude, rataste, ruladega ja joostakse. Spordirada? Eeh, mis vahet seal on, ma tean, et sealt saab Liina-Liisi ja Marguse juurde, igatahes. :D Sõitsime seal, kuni nägime karikakra või mingi asja põldu. Ma pole päris kindel selle põllu tüübis, sest need olid nagu.. ubadega karikakrad. Üleval õied ja all mingid megakahtlased kaunad. See pole ka üldse tähtis. Jõudsime mingi kõrvalteeni ja keerasime sealt kruusateele. Panime oma rattad (minu 21. sajandi kalahari ei sobinud sinna üldse, aga vähemalt on ta päikesekollane, see parandab asja pisut..) põllu äärde maha ja ma tutvustasin Liisule oma koti sisu. Minul lasti targalt põllule kobida (need asjad olid vähemalt meetri kõrgused), pärast mida oli Liisul juba rada sees. Ma ei kujuta ettegi, kas seda asja seal läheb vaja ka, sest kui jah, rikkusime me mingi mikroskoopilise osa, kuid siiski osa nende saagist. Palun vabandust. See pole ka tähtis, sest ma ei usu, et see vili või asi või umbrohi kellelegi otseselt vajalik on. Ma muudkui jätkan detailset kirjeldamist asjadest, mis pole üldse tähtsaaad. Tegime kiire dressupi seal meetrikõrguses proovikabiinis ja saime oma ammutahetud põllupildid. Vedasime Liisu ratta ka sinna lillede sisse, mis tegi asja väääga mõnusaks :)

Mingihetk kobisime põllult ära ja sõitsime edasi. Tegelikult tahtsime rapsipõllu leida. Seda aga ei olnud kusagil, niiet sõitsime tagasi ja läksime seda kruusakat mööda edasi. Liisu ütles, et siit saab tagasi linna küll. Ma mõtlesin, et Raadi inimesed ikka teavad, millest räägivad, eriti Raadi piires. :D Sõitsime edasi ja jõudsime lennuväljani. Lennuväljal olid mõned mootorrattad, aga nii kaugel, et neid isegi ei kuulnud. Tegid oma kiirendusvõistlust seal. Koukisime kotist tülli välja ja tegime pilte. Liisu tegi turbani, mis ärataks aukartust iga muhamedi ja muidu stiilitsiki sisemuses.

Siis pakkisime asjad kokku ja mõtlesime koju minna. Liisu ikka targalt, et lähme siit edasi, jõuame linna välja küll. Sõitsime siis üks kolm-neli kilomeetrit, mille vahepeal ma muudkui virisesin, et kui ta mu kuhugi metsa viib, siis saab kolki ja et pärast oleme kuskil porimülkas ja upume ja teeme oma viimseid kõnesid inimestele, kes meile vähegi tähtsad on. Nojaah, jõudsimegi siis kuhugi. Sildini: SEIS, KAITSEVÄE JÕUDUDE ALA. Aokei siis. Kuhugi mujale minna polnud, niiet hakkasime tagasi sõitma. Vahepeal helistas Liisu vend, kellel oli probleeme arvutimänguga. Mulle helistas keegi võõras mees, kes ütles, et pidi mulle täna õhtul signalisatsiooni tulema panema. Ma ütlesin, et no okei, hea küll, aga mis aadress. Ta ütles, et Lohuküla oli vist. Jah.. ikka juhtub. :D Lõpuks jõudsime teesildini Roosi ja Vahi tänavanimedega. Vahi tänavas pidi olema Ats, aga külla me siiski ei läinud, igaksjuhuks. Meil polnud nagu midagi kaasas ja värki. Sõitsime Roosi suunas ja lõpuks jõudsimegi välja õigesse kohta. Nii meie seiklused lõppesidki põhimõtteliselt.

Vaatasin pilte, tõsiselt ägedad on :) Niiet, panen siia ka miskit, kusjuures avastasin, et mulle meeldivad töötlemata pildid rohkem, niiet jaah :D






:)

JA me Kaimoga fänname Lick shoti. 

2 comments:

Kadi aka KaTa said...

WAOTS!
Sa oled ikka üliilus ja fotogeeniline:)
Modelliks sobiksid;)

Paula said...

Haha, aitähh Kadi :D