Pages

Monday, February 8, 2010

Eile käisin muusikaolümpiaadil. Ja ausaltöeldes, see polnudki nii hull, kui ma arvasin. See algas hommikul kell kümme. Toimus Reinikus, auditooriumis.
Kõigepealt olid kirjalikud ülesanded, mis olid selle olümpiaadi kõige lihtsam aga samas ka kõige tavalisem osa. Ma muretsesin jubedalt kuulamise pärast, sest ausaltöeldes polnud ma kindel, kas ma suudaks määrata heli pealt, kas tegemist on aldi või sopraniga või millega iganes veel.. AGA seda ei tulnudki. Lucky me. Tuli hoopis kaks videot, millest esimene rääkis ühest heliloojast, kellel on aastal 2010. 80. juubel. Ma poleks elusees teadnud, kes see on, aga mu muusikaolümpiaadi palavikku olid kaasatud peaaegu kõik sõbrad-tuttavad, niiet mulle näidati ette kõik ajalehed, kus oli kasvõi poole sõnaga juttu mõnest muusikaga seotud asjast/inimesest. Ja üheks selliseks artikliks oli see, kus Veljo Tormis sai mingi ägeda ordeni :D Ordenit seal ei küsitud, aga sellest heliloojast oli see video. Ma küll kahtlesin, kas see on tema, sest lehes nägi ta teistsugune välja, aga ma mõtlesin, et muud ma sinna ka kirjutada ei oska, ja kui kirjutamata jätan, siis on alati võimalus, et see on ikkagi õige. Ja minu õnneks, see oligi Veljo Tormis.
Teiseks videoks oli klipp Rein Rannapist. Küsiti, et mis ansambli ta asutas ja mis on ta kaks ametit. Nujah, see polnudki nii raske..
Lisaks kuulamisülesannetele oli seal hunnik keerulisi ja lihtsamaid kirjalikke ülesandeid. Näiteks pidi pildi pealt helilooja ära tundma või siis noodid noodijoontele õigesti kirjutama.. Ma algul mõtlesin, et miks me üldse need netileheküljed pidime läbi lugema ja miks ma õppisin selgeks kogu Estonia ajaloo?! Noh, et 1865. aastal loodi laulu- ja mänguselts "Estonia" jne. Seda, muide, ei läinudki vaja, -.- aga küsiti mõisteid, mis seal lehel kirjas olid. Näiteks et mis asjad on libreto, aaria, interpreet, repetiitor jne. Ma teadsin neid ainult sellepärast, et ma printisin kogu lehekülje materjali välja ja lugesin seda samal ajal, kui ma surinpuldis olin.
Ühesõnaga, ma tegin PEAAEGU kõik ülesanded ära.. Osad jätsin vahele ja mõtlesin, et tulen hiljem tagasi, aga aeg sai läbi. Ma istusin veel esimeses reas ka, niiet töö võeti esimesena ära. Nad nimelt panid mu esimesse ritta? :D
Kirjalikud ülesanded olid head, sest peale neid ma ei kartnud enam nii palju, st kuna mul läksid need (minu arvates) hästi, siis polnud vahet ju, kui ma laulda ei oska või kui ma kitarril bassi unustan mängida või läheb sassi.. või noodist laulmises hävin (mis ka juhtus)...

Siis loositi välja kaks järjekorda - noodist laulmine ja avalikud esinemised (laul ja omalooming). Noodist laulmises olin eelviimane ehk siis 15. ja laulmises teine :S Teine.. see on peaaegu esimene ju!? :s
järjekorda pidi ukse taga ootama.. Ja olles eelviimane võttis see kaua aega.. Me kõndisime Marisega koridoris ringi (ta rääkis midagi õnnehormoonist, et kõndides tekib seda juurde vms iganes.. ja ma usaldasin teda, sest ta ema on arst :D). Lõpuks, kui ma sisse pidin minema, oli kaos. Ma pidin tõmbama lipiku koos ülesandega. Ma teadsin, et ma tõmban nii või naa d-molli ega o
oska seda laulda.. ÕNNEKS oli d-molliga ülesanne vist kõige esimesena trükitud, sest see oli kõige tugevamini ja ma nägin läbi paberi ära, milline see oli. Võtsin täiesti suvalt mingi järgmise, sest kui ma oleks üritanud ka teisi läbi paberi lugeda, oleks nad mulle kindlalt lihtsalt d-molli andnud ja kõik ja punkt. Sain e-molli, mis polnud üldse tore. Aga ma ei mäleta, kuidas ma laulsin :D Seegi hea. Ma tean seda, et kui ma püsti tõusin, märkasin ma rea lõpus kordusmärki.. Mida ma loomulikult enne ei märganud ;)
Siis tuli oodata veel natuke aega, kuni tuli laulude esitamine. Enne seda sai auditooriumis proovida, et kuidas kõlab ja nii. Ma tundsin ennast seal suht umbes nii et olen-siin-niisama-ega-ei-tea-mitte-kedagi-samas-kui-kõik-räägivad-omavahel-enda-mitmeaastasest-laulustuudio-kogemusest... Jah.. Tegelikult, ma isegi teadsin ühte tüdrukut, sest me käisime koos lasteaias. Aga ta ei tundnud mind niivõinaa ära, niiet ma igaksjuhuks ei hakanud talle seletama...
Ja siis.. trummipõrin ja algaski laulmine. Esimene laul oli nii lühike, et ma ei jõudnud isegi pabistama hakata, kui ma juba laulma pidin minema. Eriti jube oli see, et mul oli jube lühike avamäng ja ma ei jõudnud enne seda isegi mitte neelatada.. Aga ma laulsin nii hästi, kui ma oskasin ja minu vabandus on, et ma pole käinud pool oma elust laulustuudios. Ja arvestades, et see tüdruk lasteaiast, et ta käis juba siis muusikakoolis.. hmm.. see teeb nagu umbes.. vähemalt 7 aastat? Ei, mu lugu läks hästi. Arvestades, et Tubli mängis esimest korda elus elektroonilisel klaveril, siis polnud ju hullu, et ta küüned just kõige raskema koha peal klahvide vahele kinni jäid, või et ta pedaali üles ei leidnud.
Kitarrilugu läks hästi. Ausalt, ma ei teinud mitte ühtegi viga. Jee, ja ma olen selle üle õnnelik :D votnii :D
Lisaks sellele saime me diplomid. Ja viis käepigistust. Ja üks žüriiliige kunstikoolist ütles mulle, et ma olin tubli. Missiis, et ta seda kõigile ütles. :D

Koju minnes mõtlesin ma, et kümnes koht oleks okei, kaheksas oleks väga hea ja kõik eespool oleks väääääga lahe. Niiet lõppkokkuvõttes olin ma oma kuuenda kohaga väga rahul.

Nüüd on vaja õppida ajaloo olümpiaadiks. Kuna kõik raamatud olid juba raamatukogust otsas, siis ma otsustasin googeldada välja kõik punktid, mis lehe peal toodud on (neid on 26 tükki) ja kirjutada kõigest wordi selgitus, sest siis jääb meelde. Ma võin varsti kirjutada kokkuvõtte eesti muinasajast :)




Ma leidsin selle kilpkonnaga pildi, kui ma siia juurde pilti otsisin ja see ei lähe eriti teemasse aga see on niisama äge :D

2 comments:

Greta. said...

ehee, ma käisin ka seitsmendas klassis ajaloo olümpiaadil :D kolmandaks jäin ^^ aga jõhkralt tubli olid oma muusikaolümpiaadiga :)

Paula said...

:D:D tubli Greta! :)